Kui müts leidis oma omaniku 🩷👒

On lugusid, mida ma ei oska loogikaga seletada.
Ma lihtsalt ei lakka imesid imetlemast.

Kunagi sattus mulle kätte vintage Itaalia õlgkübar, millel oli erakordne hallikassinine toon.
Vaatasin seda kaua ja sain äkki aru: see kübar peab olema viinamarjadest.
Viinapuust, looduse heldusest, lõunapoolsest meeleolust.
Nii tekkisid viinamarjakobarad ja kübar sai oma iseloomu.

See tuli ebatavaline. Julge. Mitte selline, mida pannakse pähe „igaks juhuks”.

Seda proovisid paljud.
Imetleti, naeratati, aga peaaegu alati öeldi: „Väga ilus… aga see ei ole minu oma.”

Ja siis ühel päeval, ühel minu müügipäeval, tuli mu leti juurde üks neiu.

Ta pani selle kübara pähe…

Ja sel hetkel kõik langes paika. Tundus, nagu oleks kübar kogu selle aja ootanud just teda. See sobis talle nii loomulikult, harmooniliselt ja kaunilt, et ma lihtsalt tardusin.

Ja mõni minut hiljem selgus, et neiu oli tulnud Gruusiast.

Ma naeratasin.

Viinamarjad. Viinapuu. Lõunamaine iseloom. Kõik koondus äkki üheks looks.

Juhus?

Võib-olla.

Aga aastate jooksul olen üha sagedamini märganud: mu kübarad nagu valiksid ise oma inimesed.

Võib-olla just seepärast ei ole ma kunagi kurb, kui mõni kübar ei leia kaua oma kandjat. Ma tean — see lihtsalt ootab oma kohtumist.

Ja kui see kohtumine juhtub, saad aru: teisiti ei saanudki olla.

Just sellistest hetkestest sünnibki minu „Lugude kirst” — lood, mida ei saa välja mõelda, kuid mida aeg-ajalt kingib elu ise. 💙