Miks mõned asjad ootavad oma inimest aastaid

Oma tegevuse jooksul märkasin üht hämmastavat закономерность.

Mõnikord loon ma uue peakate, süvenen selle valmistamise protsessi ning viin selle näitustele, laatadele ja loomingulistele kohtumistele.
Seda proovivad kümned naised. Mõni naeratab, mõni ütleb: „Kui ilus!”, mõni uurib huviga detaile.
Kuid keegi ei vii seda koju.

Kuu möödub. Mõnikord aasta. Ja vahel ka mitu aastat.

Ja ühel päeval ilmub naine. Ta proovib just seda mütsi — ja kõik langeb paika.

Sellel hetkel saan ma aru: kogu selle aja ootas müts just teda.

Väljast vaadates võib tunduda, et see on lihtsalt õnnestunud ost.
Kuid mina näen hoopis midagi muud. Muutub pilk, rüht, naeratus. Tekib mingi sisemine kindlustunne. Justkui inimene lubaks endale lõpuks olla tema ise.

Mulle esitatakse vahel küsimus:

— Kuidas te ära arvate, kellele milline müts sobib?

Ja iga kord ma naeratan.

Ma ei arva.

Ma ei loo mütsi konkreetse inimese jaoks.
Ma kujundan selle nii, nagu ma seda tunnetan.

Ja siis tuleb selle omanik.

Pärast selliseid lugusid usun ma üha vähem juhustesse.

Iga müts, iga ilme justkui ootab kannatlikult oma inimest.
Ja minu ülesanne on — aidata sellel kohtumisel toimuda.

Ja iga kord ei lakka mind üllatamast, kui täpselt nad teineteist leiavad.

Tõenäoliselt just sellepärast ma nii väga armastan oma tööd. See tuletab mulle ikka ja jälle meelde, et elus on palju rohkem hämmastavaid kokkusattumusi, kui me oleme harjunud märkama.