Minu lemmikhetk tööl

Aastate jooksul mõistsin ühte lihtsat asja.

Väga sageli astub naine peegli ette juba valmis lahendusega.

„Mulle ei sobi mütsid.“
„Mul ei ole sellist nägu.“
„Ma ei ole enam selles vanuses.“
„Mul ei tohi selline asi olla.“

Ja teate, mis on huvitav?

Peaaegu kunagi ei ole asi mütsis.

Enamasti on inimene lihtsalt kord teiste sõnu uskunud.

Mõnikord piisab ühest ebaõnnestunud proovimisest, ühest juhuslikust märkusest või ühest hooletult pillatud lausest, et loobuda igaveseks millestki, mis oleks võinud tuua rõõmu.

Seepärast ei ütle ma kunagi naisele:

„See ei sobi teile.”

Ma lihtsalt pakun proovida midagi muud.

Teistsugust vormi.
Teist värvi.
Teistsugust meeleolu.

Sest minu ülesanne on mitte leida ideaalset mütsi.

Minu ülesanne on aidata inimesel näha end uuel moel.

Ja vahel piisab ühest õnnestunud proovimisest, et naine äkki sirutaks õlad taha, naerataks oma peegeldusele ja vaataks ennast täiesti teistsuguste silmadega.

Seda hetke ma armastan kõige rohkem.

Mitte ostuhetke.

Mitte hetke, mil öeldakse: „Kui ilus müts.“

Aga seda hetke, mil naine äkki mõistab:

„Mulle meeldib see, mida ma peeglist näen“.

Tõenäoliselt just selliste hetkede pärast loon ma ikka ja jälle uusi kujusid.